Vabandust, Eino B.

Nägin neid plakateid jah. Näod, kuhu on Photoshopis või siis grimeerijakäega kantud sinimustvalged triibud. Tubli agentuur või tublid näomaalijad ja fotograafid, vahet pole. Ilupildid bussiootajaile tagajärjeks. Justnagu normaalne ja rahvuslik, eks.
Aga ma plahvatan. Lapsepõlves oodati, millal Eino B Reklaamiklubis või Meelejahutajas sõna saab, mis ta ütleb ja nii edasi. Kui terav võis mingi Arkadi Raikini teksti kohendatud tõlge olla? Oli terav jah, võimaluste piirides.
Klassik, mis sest, et me teame, et ta ei ole enam nii terav juba puhttervislikel põhjustel; ja siiski. Misk ta peaks kandideerima Riigikokku? Miks ta ei võiks tegeleda oma teatriga?
Miks mõtleb mingi kuri parteigeenius ikka sellest, kuidas tuntud nimega lolle püüda?
Teised parteid teevad sama, aga see on ropp nii ehk nii. Ja Keskerakonna baskinivägistamine on rõveduse poolest esireas. Väkk.

Georg vs tättend

Nii, isegi mina vaatasin aastavahetuse telesaateid! Kui palju sa ikka süia, juua ja netis sobrada suudad, lõpuks jõuad ikka teleka ette sel õhtul?
Neid, mida jupphaaval nägin, pold palju, fragmendid Kanal 2 Kustuva tulukese eestiversioonist, ETV pooltraagiline nostalgiaspüherdus ja miski, mis tuli TV3st, mida oli igav vaadata, aga mida pärast kiideti.
Ja järgmine päev kuulsa režissööri Nügase uue tättendi esilinastusega teles.
Ja järeldused:
a) Tee, mis tahad, aastavahetuse telekavad on ikka viletsamad kui kunagi. Vist.
b) Ja see on paratamatu, aga kes sest aru saab? Kes saab aru tähenduste kustumisest? Sellest, et tegelikult oleks hea söök ja isegi jook olnud parem aseaine?
c) Ja "Meeletu" kuulub ilmselt eesti filmide halbuse edetabeli Top10sse, vaatamata paarile heale näitlejatööle (Vannari, Raimo, Taalmaa ja anonüümsed külainimesed, kes olid enamuses vist täiesti päris)
d) Minuarust käsitlesid kriitikud "Meeletut" Linnateatris kui midagi tõsist "vaimsete" otsingute ja ajastu painajate teemal. Film - mis sest, et aegajalt piinlikult võlts - aga rääkis kurba ja lihtsat lugu ärimehe hulluksminemisest...
e) Küsisin psühholoogiharidusega kolleegilt, kas see lugu võiks tõega seostuda. Ta rääkis algul, et no ega ei väga... et kõik lihtsalt tahavad maale ja puhata. 20 minutit hiljem oli tal olemas nimekiri hulluksläinud ärimeestest, delikaatselt tema teada siiski.
f) Või New Age? Lootus millelegi päästvale, ülevale, ilusale?
g) Või lihtsalt lihtsus? "Meeletu" oli lihtne lugu, aga liiga, liiga lihtne, et kunst kuidagiviisi olla....
h) Mis teha, aga kui rääkida tõsistest teemadest ja eksistentsiaalsetest probleemidest, siis uueaastavarahommikul näidatud muusikal "Georg" oli kordi tõsisem ja eksistentsiaalsem kui "Meeletu", vaatamata jämekoomikale, karudele, veeloomadele, kitshile ja mis seal oli...
Ma nägin lugu inimese traagilisest konfliktist maailmaga ja harvatalutavat, lahendamatut, nutust õudu, mis sest, et pealtnäha oli kõik jant... See ei pruukinud olla lugu Georg Otsast, muidugi, aga see oli kurvalt tõsine lugu, erinevalt "Meeletust", mis jääb odavate ja rahvapäraste klisheeideede tagatuppa...