Praegumängiv, 22.05.09

The Humans
"We are the Humans"

See on vist kõige haruldasem plaat, mis mul on. Pisitiraažis Tartu levimuusikapäevadeks ilmunud - küllap tuleb hiljem ka maailmaväljaanne - album kummaliselt projektibändilt, milles tegutsevad Toyah Willcox ehk proua Fripp, REMi praegune trummar Bill Rieflin ja kitarri ja bassi mängiv Chris Wong.
Kummaline minimalism, mida juhivad Willcoxi hääl ja massiivsed, kohati kurjad bassikäigud, vürtsitatud Rieflini elektroonikaga, ta suudab trummidest eemale hoida siin.
Ma pole Willcoxist varem palju arvanud, aga siin on temas olemas sellist elukogenud girl powerit, et hoia ja keela.
Ja plaat, millel on nii otsene seos Eestiga.

Praegumängiv, 21.05.09

Kronos Quartet
"Floodplain"
(Nonesuch)
Kuidas saab keelpillikvartett olla nii tolmuvaba ja uudne ja samas ka kättesaadav hoopis muu muusika publikule, samas mitte minnes kaasa labasuse või klassikalist muusikat millekski pehmemaks muutva, crossoveriks kutsutava ja tihti kahtlase nähtusega?
Ameeriklaste uusim album esitleb aserbaidzhaani, türgi, kasahhi, etioopia, palestiina, liibanoni, serbia, egiptuse, iraagi ja iraani muusikat; on terviklik vaatamata lugude erinevusele; emotsioonid on ülimast rahust rõõmu ja hüsteeriani, mängitakse oma klassikalise pillikomplekti kõrval ka rahvapille ja kasutatakse elektroonikat.
2009. aasta parim plaat seni.

Depeche Mode
"Peace"
Naiivne singel nende uusimalt albumilt, aga ikkagi asi, mida sa kuulad kümneid ja kümneid kordi. Lootus ja optimism, samas teadlikult retrolik 80ndate elektrosound. Ma oleksin tahtnud selle loo ise kirjutada. Ma ei ütle midagi sellist tihti.

Keskendumisraskused

Hankisin kolm vaba päeva. Sõitsin maale. Hakkasin kirjutama näidendit. Näidendi kirjutamise käigus avastasin, et kirjutan romaani. Romaani kirjutamise käigus avastasin, et kirjutan luuletusi. Lõppude lõpuks oli kolme päeva põhiline kasutegur see, et õnnestus tunde imeilusas looduses olla ja kümneid kilomeetreid kõndida. Loodetud tekstimassiive ei tulnud.
Selle loo kirjutamise algul kirjutasin veel neli algust eri teemadel lugudele, mis kõik takerdusid kuhugi ja tundusid naeruväärselt mõttetud.
Samuti taipasin, et olen juba praegu, üheksanda lauseni jõudes käinud vahepeal kolm korda kontori teises otsas ja joonud klaasi mullivett.
Kui need pole keskendumisraskused, siis mis need on?Ja kas need pole tänapäeva inimese, kes lõputult plõksib oma arvutis paralleelselt lahtiolevaid faile ja netilehekülgi, põhilised haigussümptomid?
*
Samas, mina ei tahaks tagasi maailma, kus arvutis sai lahti olla vaid üks programm. Kus teler näitas kaht kanalit. Kus sealiha oli kilohinnaga kas kaks või neli rubla. Jah, keskendumisraskused sealt ju algavadki, et maailm on keeruline, tulvil asju ja ahvatlusi. Võib-olla on siin ka midagi head? Võib-olla on keskendumisraskused paratamatud ja normaalsed?
Üks mu lemmikuid, briti disainikriitik Stephen Bayley kirjutas äsja The Observeris, et tegelikult võivad vana kooli inimesed ägada selle üle, et lapsed muutuvad üha kirjaoskamatumateks, kuid samas omandavad nad hoopis uusi oskusi, nende käe ja silma koostöö tase on uskumatu. Arvutimängud võivad arendada ruumitaju ja kujutlusvõimet kaugemale kui mis tahes 16. sajandi arhitektil. SMSide saatmine arendab distsipliini ja kujutlusvõimet. Ja nii edasi.
*
Keskenduma peab ja ma oleksin väga õnnelik, kui ma oleksin parem keskenduja; kuid me ei saa maailmas toimuva vastu. Ja me ei peaks nürilt vastandama mingit aega, kus oleks nagu enam keskendutud, praegusele. Me elame praegu ja keskendume praegu, niipalju kui keegi saab, eks?