Lahendusi otsima
Iseenesest on praegune meediadebatt tore, loe kasvõi Hõbemäe (http://meediaeetika.blogspot.com) tekste ja kommentaare. Ilmselt viitab see mingile uuele arengustaadiumile. Aga samas on üleval väga palju hämarust. Udu võiks hajutada, see aitab mingite asjade selgeksrääkimisele kaasa. Pakun välja oma tagasihoidlikud etepanekud:
a) kultuuriminister võiks natuke pikemalt ja tõsisemalt lahti seletada, mis tema arvates meedias pahasti on. Kui ta arvab, et see on päevalehtede mõistusest kõrgemal, siis palun, mis saaks Areenil või Sirbil pika intervjuu vastu olla.
b) kas hariduse tase Tartu ajakirjandusosakonnas ei võiks olla jututeema? Mitte et ma saaksin väita, et see oleks halb. Aga mulle lähedane näide ühe teise kõrgkooli sügavasse ebapädevusse vajunud teatud osakonnast tuletab meelde, et stagnatsioon on kerge tulema. Mis sest, et enamik ajakirjanikke näib olevat mujalt tulnud kui Tartust...
c) Need tüübid, kes prööskavad kommentaariumides, et ajakirjanikud on lollid, ei tea midagi, moonutavad fakte, avaldavad väljamõeldisi jne, võiksid end usutavaks muuta, tuues kisa ja möla asemel ära fakte. Rääkigu lugusid kohtumistest ebapäedevate ja lollide zhurnalistidega, viidaku vigadele nende lugudes. Praegune jutt on lihtsalt loba. Miks nõuda ajakirjanduselt faktitäpsust, kui ise võib lihtsalt räusata?
d) Ajakirjanike Liidul oleks praegu viimane aeg osaleda debatis. Aga mitte meediasõimajate poolel, nagu viimased kümmekond aastat on tema mitterepresentatiivsuse tagajärjel olnud; ausalt öeldes ühe hiljutise ürituse näol nad ka püüdsid midagi uut ja asjalikumat teha.
e) Aegajalt pinnaleujuva Avaliku Sõna Nõukogu ja Pressinõukogu vastuolu tausta ei tea ilmselt enamik lugejaid. Kas mõnes lehes on kirjeldatud sündmusi, mis viisid ühe organisatsiooni usaldatavuse kadumiseni ja teise tekkeni? Ikka valitseb versioon Pressinõukogust kui leheomanike kokkuklopsitud hääletorust.
Ja nii edasi.
a) kultuuriminister võiks natuke pikemalt ja tõsisemalt lahti seletada, mis tema arvates meedias pahasti on. Kui ta arvab, et see on päevalehtede mõistusest kõrgemal, siis palun, mis saaks Areenil või Sirbil pika intervjuu vastu olla.
b) kas hariduse tase Tartu ajakirjandusosakonnas ei võiks olla jututeema? Mitte et ma saaksin väita, et see oleks halb. Aga mulle lähedane näide ühe teise kõrgkooli sügavasse ebapädevusse vajunud teatud osakonnast tuletab meelde, et stagnatsioon on kerge tulema. Mis sest, et enamik ajakirjanikke näib olevat mujalt tulnud kui Tartust...
c) Need tüübid, kes prööskavad kommentaariumides, et ajakirjanikud on lollid, ei tea midagi, moonutavad fakte, avaldavad väljamõeldisi jne, võiksid end usutavaks muuta, tuues kisa ja möla asemel ära fakte. Rääkigu lugusid kohtumistest ebapäedevate ja lollide zhurnalistidega, viidaku vigadele nende lugudes. Praegune jutt on lihtsalt loba. Miks nõuda ajakirjanduselt faktitäpsust, kui ise võib lihtsalt räusata?
d) Ajakirjanike Liidul oleks praegu viimane aeg osaleda debatis. Aga mitte meediasõimajate poolel, nagu viimased kümmekond aastat on tema mitterepresentatiivsuse tagajärjel olnud; ausalt öeldes ühe hiljutise ürituse näol nad ka püüdsid midagi uut ja asjalikumat teha.
e) Aegajalt pinnaleujuva Avaliku Sõna Nõukogu ja Pressinõukogu vastuolu tausta ei tea ilmselt enamik lugejaid. Kas mõnes lehes on kirjeldatud sündmusi, mis viisid ühe organisatsiooni usaldatavuse kadumiseni ja teise tekkeni? Ikka valitseb versioon Pressinõukogust kui leheomanike kokkuklopsitud hääletorust.
Ja nii edasi.