Asendustegevused, esimene näide

Ajal, mil linn on tulvil koledust, jõledaid poollagunenud maju, umbrohtunud, rämpsuhunnikuisse mattunud krunte ja teeääri (need on ju kõik eraomanike omad, no mis me teha saame, ütleks linn ilmselt, kui talt karmil toonil küsida), ajal, mil koerasitt uputab avalikke muruväljakuid, on linnavalitsuse grafitivastane kampaania suurepärane asendustegevus, suurepärane edasiviiva tegevuse simuleerimine. Me ju võitleme korralagedusega, eks! Grafitimehed on ju peaaegu sama kaliibri kurjategijad kui narkarid ja pätid! Kõik nad ju rikuvad linnakeskkonda!
Ei, ma ei arva, et grafiti oleks automaatselt hea ja ülev kunst. Võõra vara kahjustamise paragrahv on tõepoolest adekvaatne kirjeldamaks asja juriidilist olemust.
Aga millise vara? Mis seisus on see pind, kuhu joonistatakse? Kas ei ole võimalusi, et osa grafitist võiks tõesti linna kaunistada?
Grafiti on alati olnud illegaalne tegevus ja võidujooks võimudega. Aga ta on ka osa linnakeskkonnas toimuvast, osa neist protsessidest, mid näitavad inimeste suhteid keskkonnaga; osa sellest spontaansusest, mis võibolla on “korralikele inimestele” võõras, aga mille vähesus on teinud Tallinnast ebalinnaliku ruumi.

Tagasi summeri juurde

Kujutage ette, kuidas summerdaja otsib ühe puutüve, millelt kusi kuivanud, toetab selga, puhkab jalga, limpsib kuuendat originaali ja vaatab, kuidas Kati Tootsi maja kõrval möllab klassikaline Ida-Euroopa lõbustuspark oma kolina ja tümpsuga, kuidas maja kohal tiirutavad motoriseeritud langevarjud ja tsepeliin; kuidas lärm, suits ja benjihüppajate röögatused ka kõrgemate korruste akendeni tõusevad. Paras neile tõusikutele, kesse käskis siia kolida, mõtleb summerdaja.

Oi masohhismi!

Õlletootjad tegid eetikakoodeksi. Vahva. Missugused mõnusad eetikud, kuidas ikka raputavad tuhka pähe.
Eetikakoodeks sätestab piirangud õlletootjate reklaami- ja kommunikatsioonitegevusele. Näiteks ei tohi propageerida õlle või teiste lahjade alkohoolsete jookide vastutustundetut tarbimist; suunata oma edustustegevust alaealistele; seostada reklaamides lahjade alkohoolsete jookide tarbimist sõiduki juhtimise, ohtliku konteksti, meditsiiniliste omaduste, sotsiaalse või sportliku edu, lapseootel- või lapsevanemaks olemisega, usu või usuliste rühmitustega jpm.
Kujutan ette, kuidas reklaamifirmad piinlevad. Niisiis, lasteta, edutud inimesed ohutus kontekstis. Ei tee sporti, on kindlasti õllekõhuga. Igaks juhuks pole neil ka juhilube. Ja peamine: õlu ei ole usuline nähtus!
Vana uudis tuli meelde seoses sellega, et sõitsin mööda õllesummerist, millel polegi seekord papist linnamüüri värava ees. Meenub, et olen korra elus õllesummeril käinud, aga millal? Ja miks?