PM10

Phil Manzanera, "50 Minutes Later". Latiinomõjutustega kunstipärane poprock, Eno, Wyatt ja paar Roxy Musicu meest kaasas. Sümpaatne.
Vinicius Cantuaria "Silva". Bossanova on küll stagneerunud, aga jumal temaga. Cantuaria viitsib ikka midagi välja mõelda.

PM9

Nüüd siis Bacharachi "At This Time" kogu hiilguses. Veel parem, kui kartsin. Miks rääkida kitshist, kui asi on tegelikult aus. Ja tähtsaim kõrvaltegelane pole paar ilusat soolot mängiv Chris Botti, pigem on need taustalauljad ja Elvis Costello ja Rufus Wainwright. Teatud meeleolu, mis on mulle jube lähedane.
Kuulasin veel A-ha uut plaati ja sain aru, et kuna ma olin selle bändi hiilgeajal vene sõjaväes, siis ma ei saa sellele kunagi pihta.
Wilco live-album on vinge, pole jälgegi kantrist või alt. countryst.

Tarandid kui märklaud

No mida on lihtsamat, kui kottida Tarandeid? Isa on joodik, pojad on egomaniakkidest poolharitlased, eks! Rahvavaenulikud mõõdukad kõik, eks?
Ei tunne Tarandeid ise. Kaarliga olen tööalaseid meile vahetand vist. Aga viskab üle küll, kui mingi rünnak läheb üle igasuguse piiri, olgu seal taga kas reaalne pensionärile või kultuurimure kandjale omane hirm muutuste või teistsugususe ees või lihtsalt paranoia, või veel hullem, poliitiliste jõudude ülesköetud paranoia.
Kui sa oled nähtaval, siis sind kotitakse. Asja eest, teist taga ja reeglina täitsa mööda.
Minu jaoks on noored Tarandid oma onu Juhan Viidingu mantlipärijad. Arrogants ei ole asi, mida sõimata, kui ei saa aru, siis ei saa. Otsekohesus on väärtus, mõtlen mõne Andres Tarandi väljaastumise peale. Ja ma arvan, et suur osa keskmisi valijaid joob tunduvalt, tunduvalt rohkem kui Andres Tarand ja tema pojad kokku.

Kultuur, jälle

Mitte, et ma ei oleks rõõmus selle üle, et Postimehel on jälle laupäeval kultuuriextra. Olen küll. Aga see on ju paroodia, mingi leebe komplekt ohututest mainstreamteemadest. Massina juhitud päevalehe mänedžmendiuudis.
Kurat, arvustused ei ole ju elu mõte! Essee olemasolu üle ärplemine... oi, ma i või. Tervisi, Arkaadi A ja teised tuntud tegijad.

11.11.2005

When you pass through the fire, you pass through humble
You pass through a maze of self doubt
When you pass through humble, the lights can blind you
Some people never figure that out
You pass through arrogance, you pass through hurt
You pass through an ever present past
And it's best not to wait for luck to save you
Pass through the fire to the light
Pass through the fire to the light
Pass through the fire to the light
It's best not to wait for luck to save you
Pass through the fire to the light
As you pass through the fire, your right hand waving
There are things you have to throw out
That caustic dread inside your head
Will never help you out
You have to be very strong,
'cause you'll start from zero
Over and over again
And as the smoke clears there's an all consuming fire
Lying straight aheadLying straight ahead
Lying straight ahead
As the smoke clears there's an all consuming fire
Lying straight ahead
They say no one person can do it all
But you want to in your head
But you can't be shakespeare and you can't be joyce
So what is left instead
You're stuck with yourself and a rage that can hurt you
You have to start at the beginning again
And just this moment this wonderful fire
Started up again
When you pass through humble, when you pass through sickly
When you pass through i'm better than you all
When you pass through anger and self deprecation
And have the strength to acknowledge it all
When the past makes you laugh and you can savor the magic
That let you survive your own war
You find that that fire is passion
And there's a door up ahead not a wall
As you pass through fire as you pass through fire
Trying to remember its name
When you pass through fire licking at your lips
You cannot remain the same
And if the building's burning move towards that door
But don't put the flames out
There's a bit of magic in everything
And then some loss to even things out
Some loss to even things out
Some loss to even things out
There's a bit of magic in everything
And then some loss to even things out

Lou Reed, Magic and Loss, The Summation

Kultuur

Nägin KTU kontserdil Pd. Nõjatus vastu baariletti ja rääkis muuhulgas sisendusjõulise häälega, et ajal, mil kõik on persses, on meil loota ainult kultuuri peale. Kultuur keerles inimeste ümber surround-soundi kujul. No õige jah.
Või vajavad inimesed hoopis jama? Ja kultuur on nende jaoks, kes enam jama ei talu?
Pat Mastelotto ja Trey Gunn olid igatahes fantastilised, parim tänavune kontsert Harold Buddi oma kõrval.

Tekst möödunud laupäevast. Liiga isiklik, aga samas, midagi pean ütlema

Kui persses saab miski tegelikult olla; kui võikalt
lõikavad tegelikkuse sätendavad noad elust läbi, kuidas
fileed ja nahad lahkuvad. Kui külm järsku kõigil hakkab,
kuigi praegu olla erakordselt soe november.
Mida elusolija saab enamat öelda? Ei saa, ei tohigi,
hoidku suu kinni, oodaku kevadet. Siis on parem.
Võibolla. Unistame sellest, kõik koos, palun.

PM8

Nine Horses, "Snow Borne Sorrow". Nüüd siis plaadi kujul postist tulnud. Tüüpiline David Sylvian, kuigi projektibändiks maskeerunud. Sylviani/Janseni lood on elektroonilisemad, Burnt Friedmani juhtimisel tehtuis on rohkem jazzi. Ühtpidi täpselt see ilutsemine, mida me Sylvianilt ootame, teisalt täiskasvanum ehk natuke. Arve Henrikseni trompetimäng on hea, ta on vähemalt sama huvitav kui Nils Petter Molvaer, kuigi mitte Jon Hasselli mastaapi uuendaja. Ryuichi Sakamoto mängib klaverit, nagu ikka ja Stina Nordenstam laulab ühes loos. Hea.

Jänese aasta

Viin, arktiline hüsteeria, pussnoad, komejant, second-hand kolu Soome olusid sümboliseerimas von Krahlis.Aga ka mingi eriline liigutavus ja sentimentaalsus. Ma olen ka nii kuri old kui Erki Lauri peategelane teises vaatuses; ja Jänes tähendab palju enam kui mingit lihtsat jänest. Oi, kui palju enam, aga ma ei pea seda seletama, sest kes aru sai, sai juba esimese viie minutiga aru, millest tegelt räägitakse.