Praegukuulatav, 12.06.2009

John Foxx&Robin Guthrie, "Mirrorball"
Mul on olnud õnn neid mehi koos umbes kolme lugu esitamas näha, aastate eest Brightoni festivalil Harold Buddi kontserdil. Ikka see Cocteau Twinsi kajaefektidele vaatamata kuidagi klaustrofoobiliselt kõlav kitarr Guthrielt ja Ultravoxi asutajaliikme, just enne kuulsakssaamist sealt lahkunud Foxxi väljamõeldud keeles laulmine, mis hooti tekitab külmavärinaid ja sarnaneb... millega? Võibolla on see olematu, kuid õigeusuga sarnaneva sekti liturgiline muusika? Hiilgav plaat igatahes.

Ja värske Uncuti kaasasolev plaat Bluri Damon Albarni plaadifirma Honest Jon toodangust on super; rahvamuusikast puhkpilliorkestrite, elektroonika ja etnoni. Soovitan.

Miks ma ajalehti ei loe ja teisi seletusi

Ma leidsin elutoast üle-eelmise Eks­pressi. Mida polnud keegi lugenud. Seepeale hakkasin mõtlema, et miks. Olgu, ma olin töö juures üle poolte tekstidest niigi läbi lugenud, aga ikkagi: miks mind lehed enam ei köida? Mind, vana meediahoolikut? Miks ma ei osta nädalavahetusel reeglina kõiki laupäevaseid päevalehti, nagu vanasti? Kas lehed on läinud halvemaks?
See on üldisem nihe. Ajaleht ei ole enam uudiste kandja. Selle, mida televisioon püüdis teha, aga päriselt ei suutnud, tegi osa lugejaskonna jaoks ära internet. Uudised on nüüd seal. Muidugi ei puuduta see kõiki, lehtedel ju lugejaid ikkagi on, aga kas nad otsivad uudist või midagi muud? Minu hüpotees on see, et kui ajalehtedest midagi veel otsida, siis just nimelt arvamusi. Inimeste mõtteid, arutluskäike, kirjeldusi, ideid. Kõigi lehtede puhul avan kõigepealt arvamuskülje. Seal on ikkaˇmidagi lugeda, kuigi osa arvajate jutt on üle poole etteaimatav.
Uudistejahi võistlus on aga kaotatud. Uuriv ajakirjandus näib üha professionaalsemaks muutudes kaugenevat tavalugejast; kui just mõnd üheselt mõistetavat skandaali ei paljastata. Kui “ajakirjandusmaastikku” võis varem kirjeldada kui keset linnu ja külasid kõrguvaid pilvelõhkujaid, kust auväärsed maa soolad saatsid liftiga alla kaalutletud ja õpetlikke sõnumeid ja teateid suure maailma neist osadest, mida vaid teatud kõrgusest võis näha, siis nüüd on see maastik täidetud madaltiheda hoonestusega. Vertikaalne struktuur ei tööta enam, osa pilvelõhkujaid on varemetes, teistes tuksub veel elu, kuid õhus on solvumis- ja hirmutunne. Tegelik meediaelu käib mujal. Kanaleid on juurde tulnud, nad moodustavad nagu mingi võrgustiku või taime risoomi. Sel maailmal pole keset, pole varasemaga võrreldavaid hierarhiaid ega selget mõõdetavust.
Kui te arvate, et ma räägin ainult uue maailma demokraatlikumast osast, blogimaailmast, siis te eksite. Kõike muud on ka palju rohkem. Telejaamu, raadiokanaleid, ajakirju. Isegi ajakirju. Uue maastiku põhiteemad on individualism ja spetsialiseerumine. Uued kogukonnad, mis võivad koonduda mõne veebikülje, aga ikka veel ka pabertrükise ümber. Mis tõestab mulle, et kõiki rahuldav mainstream-ajakirjandus on üsna surnud, ajale jalgu jäänud kui mõttetu raiskamine. Tulevik on vähemuste käes! Mistõttu ma soovitan Ajakirjade Kirjastusel Stiili ja Anne liitmise ja sellega kaasneva unistuse supernaisteajakirjast asendada ajurünnakuga, missuguseid ajakirju lugejal tegelikult vaja läheb. Suur oht on, et liidetavate summa on väiksem, kui võiks arvata, ja tekib (pesupulbri reklaamfilmide stiilis) “tavaline” ajakiri. Mille kõrval näivad nišitooted tõepoolest säravad ja kellelegi vajalikud...

Uue aja inimesi. Udo – agronoomist artistiks

Udo Tädo on 43 aastat vana, EPA cum laude lõpetanud agronoom. Tema isa Harald Tädo oli Lõuna-Eestis aastaid tuntud kolhoosiesimees, töökangelane, kuid ka rahvamees, kõva käega, kuid südamlik. Kui tema poeg Udo keskkooli lõpetas – üsna head hinded ja eriti ilus käekiri, tal lubati alati klassipäevikusse nimekirju kirjutada –, oli selge, mis edasi saab. Isa õpingud jäid Stalini ajal pooleli, nüüd oli poja kohus asja edasi viia. Kindlasti EPA, kindlasti agronoomia!
Udo läkski, kammis vuntse, jah, ta oli omavanuste hulgas haruldus, vuntse kandsid 1984. aastal noortest vaid reeglina komsomolitöötajad, õppis, käis vahepeal sõjaväes ja lõpetas 1991 kõrgkooli. Ees ootas tegelik elu!
Udo karjäär algas ühes näidissovhoosis, mida juhtis isa sõber Meinhard. Paar aastat tööd, kiire tõus peaagronoomiks, ja siis! Ühel päeval hakkas sovhoos lagunema ja see oli pöördumatu protsess. Tagastati talumaid, müüdi vara, vanem lugeja mäletab seda janti isegi. Udol polnud midagi tagasi saada; ja ta polnud ka talupidaja tüüp, kogu teadmine oma kätega tehtavast põllutööst pärines ridaelamus kasvanud noormehe jaoks ju EPA praktikumidest.
Udo, kes oli vahepeal naise võtnud ja kaks last saanud, oli järsku töötu. Ta ei andnud alla. Püüdis töötada torustike, mootorsaagide ja lumesahkade müügijuhina; läks raamatupidajate kursustele; proovis kätt Herbalife’i ja tolmuimejate müügi ning mingi ameerika skeemiga, mis lubas kiiret rikkust eksklusiivtoodete müügiõiguse edasimüüjaile. Asjata.
Ühel hetkel koitis. Tal oli hea lauluhääl ja ta oli lastemuusikakoolis paar aastat ka õppinud. Ta ostis 700 krooni maksnud odavsüntesaatori ja hakkas harjutama. Rahvalikud laulud, mida vanematekodus süldilauas lauldi, tulid imelihtsalt meelde. “Ma ei teadnudki, et sul nii ilus hääl on,” imestas isegi muidu viletsa majandusseisu pärast tõre naine.
Udo hakkas esinemiskohti otsima. Esimene neist oli vanemate kuldpulmas. Teine oli ühel juubelil. Seal anti talle juba ka raha. Kolmas oli külaklubis, juubilar soovitas teda sinna. Ja nii see läks. “Seal, kus rukkivälja...” ja “Suure lilleaia” kõrvale hakkasid tekkima ka Udo oma lood, näiteks “Väikese poisi unistus” ja “Lähme lakka, trillallaa!”. Udost sai kohalik staar. Praegu salvestab ta oma esimest albumit. Toomas Anni, hoia alt!
*
Vanarahvas nägi palju vaeva, et inimkeeles kirjeldada eri linnuliikide laulu. Mina sain selle loo idee, kui ühel varahommikul kuulsin läbi lahtise akna mulle tundmatut lindu lakkamatult heledal häälel kilkamas: “Uudotäädo – hitt! Uudotäädo – hitt!”