Tagasi Aldo Rossi juurde

Joonistasin mingil koosolekul jäneseid ja maju ja sain järsku aru, et Aldo Rossi on oluline arhitekt, Midagi Enamat. Postmodern halvimate 80ndate stiilis, vt Künnapu Laekvere keskus ja kogu Ignar Fjuki tuntud looming ka, aga ikkagi. Ma tundsin rossilikku mõtlemist selles, kuidas ma jäneseid joonistan. Kuidas ma joonistan jänestele torniga majakesi, mille tipus lehvivad lipukesed.
Rossi on surnud, aga jänesed elavad edasi.
Kas pean veel midagi lisama?

Luuletuse mustand:Kiri surnud klassikule

Mõnes mõttes võib seda ju heaks
väljanägemiseks pidada, ma tean,
et sa enam ei joo ja käid vahel
jooksmas. Aga kurb küll, sa näed
surnud välja. Et mis ajast? Ma
mäletan seda. Sa surid siis, kui
hakkasid kontrollima oma nime
teatmeteostest, oma tiitlit kirjutama
nime ette ka naisteajakirjas, ja
avaldasid pahameelt, et ei ole
ordenit saanud. Sa oled küps,
sa oled surnud klassik. See on
loomulik, mõtlen vahel; ja ikkagi
on kahju, et nii läks.

Teateid P-mehest

Kuna seda lehekülge siin vaevalt keegi eales loeb, nimetan siin P-meest otse P-meheks. Korralik paks ajaleht, aga teeb vigu. Rohkem kui enne.
Kõigepealt: nädalalõpulisa positsioneerimine alama keskklassi tabloidi omaks. Nii kujundus kui ka sisu. Olgu, meil ei ole võrdlusvõimalusi, aga ajakirjandus on tüüpskeemide kasutamine. Vaata Inglise lehti ja võrdle, ja sa saad aru.
Siis ettekujutus, et Veidemann ongi Kultuur, et kõik intellektuaalsed soovid, mida lugeja võib igatseda, lahendab Professor oma intervjuude ja nutuste&paatoslike esseedega. Okei, räuskav Keil (ka natuke äärmuslik persoon, nagu Professorgi) on kuskil kultuuritoas veel alles, aga kaalukategooria on ebavõrdne... Ega eesti päevalehtede kultuurikäsitlus midagi hiilgavat pole nii ehk nii, ruumi napib igatahes ka konkurendil.
Iseenesest pole reformierakondlik kallak midagi imelikku, imelik on see, et P-mehe puhul on see pigem isikutekeskne kui ideekeskne. Ä-päev on tegelikult muidugi reformierakondlikum, aga ta jääb ikkagi ideede juurde.
Ideekeskne leht pole halb, isikukeskne leht on halvem...

Ja muidugi, kogu see jauramine, mis püüdis esitada vastuväiteid P-mehe kallutatust väitvaile parteilastele, oli naeruväärne ja piinlik jama.

Mõistke spordimuret!

Just nüüd teatati Eesti ajakirjandusauhindade saajad. "Parima arvamusloo autor on Postimehe ajakirjanik Priit Pullerits, kes pälvis auhinna Eesti naiste suusatamise teemal kirjutatud arvamuslugudega."
Jeesus.
Kus me elame? Okei, Pullerits kirjutab muidugi hästi, valitud süsteemi piires muidugi; aga suusatamine ikkagi? Mis teema? Ajal, mil...
Minu arust on sporditeema ja spordimure umbes sama tase muusikalimurega. Miks mitte siis juba Postimehe juba legendiks kippuvat muusikali- ja eurolaulukorrespondenti auhinnata?

Recycling tegelikkuses

Kes veidi otsib, leiab siit (www.samadhisound.com) lingi, mille all saab kuulata David Sylviani uut plaati, mis on eelmise plaadi remiks, iga lugu eri tegijalt ja võimalikult kaugel originaalist, kaastegevad muuhulgas Nils Petter Molvaer, Burnt Friedman ja Akira Rabelais. Ja kuskil võrguavarustes keeb ERFi surematu Kanahakkliha reklaami remiksimise võistlus.
Miks keegi peale Erkki Luugi kirjandust ei remiksi? Presidendi kõnesid? Veidemanni artikleid? Ja muudel aladel?
Ahjaa, Elken remiksis oma vanu maale, aga originaalid ei jäänud selle tagajärjel alles. See vist ei lähe täie ette, on reeglite rikkumine, liigne barbaarsus.
Sel on midagi ühist Dogma-manifesti või Matthew Herberti masohhistlike reeglitega, kui ma käin välja idee sellest, et peale remiksimist tuleb originaal hävitada.
Või on seda ajaloos tehtud? Poliitilistel põhjustel?

Biit?!

Üks katkend hiljutisest unenäost: sattusin kuidagi mingisse kooli. Seal oli sõjalise õpetajaks William Burroughs, pruun kampsun selgas. Kooli oli tulnud revideerima minister Jõerüüt, ülikond selgas. Ütlesin Jõerüüdile tere, siis taipasin, et ta ei pruugi mind nägupidi tunda. Burroughs vaatas kuidagi vanal ja abitul pilgul.
"Automaati tuleb natuke teisiti õlal hoida," ütles kaitseminister. Selgus, et mulle. Ma ei teadnud end küll selle kooli õpilane olevat. Ma olin lihtsalt relvastatud.

Tehn. põhj.

Nonii, Adrian Belew ei mänginud Tüüri uue (viienda?) sümfoonia esiettekandel. Et tehnilised põhjused. Millised? Kitarrikeeled katki? Või vastab tõele see jutt et vana hea Adrian ei tunne nooti; ja katsed talle ettemängimise abil asi pähe õpetada kukkusid läbi. Oijah.
Aga uue plaadi tegi B. ikka, promo saab kuulata http://www.murple.com/media/adrianbelew-sideoneteaser.mp3