Mida, minister Ligi?

Et haakrist mingi naiskaitseliitlase kõrvas?
Mispidi haakrist?
Mis see võiks tähendada?
Et ole valmis ja ründa enne, kui vastane seda teeb?
Minister on omadega sellesamuses. Oi kui piinlik.
Aga teadmised kunstiajaloost? Ornamentikast?
Oijah, oijah.

PM 15

Mew, "And The Glass Handed Kites". Nagu oleks Yes ristatud New Orderi ja Pet Shop Boysiga. Vahel kostab 80ndate Genesist läbi ka. Ilma erilise kunstkäsitööta, aga hea plaat. Hea peterhookilik bass ja tundlik laulja. Taanist pärit. Suurejooneline ja häbenematult progelapsik vahel. Tasapisi saame aru, mis 80ndais tegelikult hea oli.

Kaunistaja Rebane

"Nonii!" hüüab Rebane üle terve metsa. "Ma tahan hakata kaunistama! Kus on mu käärid, liim, hõbepaber, kleepekad, tapeet, aerosoolvärv, tutid ja tupsud! Nüüd hakkab peale! Vaadake, ma kaunistan kõik ära!"
Rebane vehib sabaga ja korjab kottidesse vajalikke asju. Tema plaan maailma kaunimaks muuta on väga tõsine. Ta läheb kõigepealt mäenõlvale ja püstitab sinna kolm papist põdrakuju, et suusatajatel midagi ilusat igavas talvises metsas vaadata oleks. Ta seob puude külge lindikesi ja kleebib tüvedele tapeedibordüüre, kõik täpselt õigel kõrgusel. Teele ilu maha jättes läheneb Rebane linnale. Linna piiritähisele joonistab ta hõbevärviga barokkornamendi, hamburgeriputka kleebib üle lillekestega, muruväljakut katvale lumele tõmbab rehaga zen-stiilis triibustikke. Kottide tassimisest väsinud, peatab ta takso ja enne, kui taksojuht paigalt võtta jõuab, on talle pandud rosett rinda ja juukselakki pähe. Taksojuht on vaid natuke üllatunud, sest tema elukutse pidaja näeb niigi igasugust jama. Linna teises otsas maksab Rebane arve. See on põllupealne uuselamurajoon, palju põhiliselt viilkatustega maju ja nende vahel mõned valged kastid. Mõned krundid on aiaga piiratud, aga puid ei kasva peaaegu kuskil.
Rebane tänab taksojuhti, haarab oma kotid ja sammub esimese maja juurde, helistab uksekella, ehmunud perenaine laseb ta sisse. Kohe pannakse majas tuled põlema ja algab palavikuline rabelemine. Veel samal õhtul tahab kaunistaja Rebane jõuda ka naabrite juurde.

Kunst või pettus?

Sain kutse vaatama Siberi ökokogukonna kunstnike näitust Rahvusraamatukogus. Vaatasingi näitust. Näitus oli täis erutatud naispublikut, mingid mehed, ilmselt kunstnikud ise või nende mõttekaaslased (pikad juuksed, vuntsid) istusid nurgas, raamatumüügilaua taga.
Aga pildid. Ohh.
Kaks väga tüüpilst kitshlikku vene kunstnikku, kelle mõttekaaslasi on meil siin nii eesti- kui venekeelses maailmas piisavalt. Väsitav. Mõttetu. Keegi võibolla vajab seda, aga mitte mina. Väsitavad pildid, millega ei tahaks koduatmosfääri ärritada. Keegi muidugi ostaks seda, väga müügisõbralik.
Ja üks kunstnik, kelle puhul võib aru saada ideest, aga tase ei tule järele.
Mitte et diletantism. Sellisel maalikunstil on oma fännid ja sihtgrupp. Ka raamatukogu liftis õhkasid inimesed, et missugune näitus! Uskumatu õhkamine. Nauding akadeemilisuse tagasitulekust üheks hetkeks. Igatsus aja järele, mil kunst oli “kujutav” ja “meisterlik”. Et oleks inimeste pilte ja natüürmorte. Virtuoosseid.
Kuid. Kas sellest, et ma millegi kohta ütlen, et see on sügav, piisab? Et keegi teine ütleb, et on sügav?
Kui sügav saab olla arbuusiga natüürmort või kaasökokogukondlase portree? Hüperrealismi piiril. Osav. Vihjetega maneristlikule 20. sajandi alguse kunstile. Aga kus on sügavus väljaspool autori ideed ja taustakonteksti? Mitte kuskil. Mis seos on sügavusel ja käsitööoskusel?
Ja ma räägin kogukonna juhi Vissarioni töödest, kaks ülejäänud osalejat on lihtsalt tüüpilised vene provintsikunstnikud. Vähetähtsad. Väga.
Vissarioni tööd on lihtsalt tehniliselt üle.Aga mittte liiga palju. Midagi jääb ikka puudu, miski muudab nende tööde metafüüsika liiga lihtsaks ja kodukootuks.
Idee riputada kunstiteose külge täiendavat “sügavust” on sama vana kui kunst ise vist. Aga ebaveenev. Kunst kas mängib ja mõjub või ei.
*
Minu rünnak newagejama vastu tugineb just sellele, kuidas asjadele kleebitakse väliste tunnuste abil külge midagi, mis olla enamat kui tavaline pesupulber või tavaline kunstinäitus.
Miks peaks uskuma ütlust, et need natüürmordid ja portreed on “sügavad”? Kas loojate usk ja loodud taimetoiduline ökokogukond Krasnojarski krais (see võib olla loomulikult hea ja õilis asi) peaks meid uskuma panema? Kas me räägime elust või kunstist? Tootest või loomingust?
See on nagu odavad CDd säästupoes, kuhu peale on kirjutatud Yoga või Feng Shui.
Hea väikekodanlik kunst, sharlatanilik taust.

PM 14

The Dukes Of Stratosphear, "Chips From The Chocolate Fireball!
Ainus tuttav inglane vihjas sellele plaadile, kui oma XTC-fännamise suvel hoogsa aiapeo käigus üles tunnistasin.
Ja mis kuradi headus, XTC kuubis, liialduste, tagurpidilindiefektide, mellotronide ja entusiasmiga. See. mida biitlid ei teinud. Ja Brian Wilson ka mitte.
Aga see ongi XTC plaat, mis sest et kogumik kahest stratoshirmuvürstide LPst. Oi raisk, kuis rokib. Täiega.