Miks ma Veidemanniga jonnin?

Oli juhus kirjutada Ekspressi aastapäevaeelse numbri juhtkirja - mis oli kollektiivne, no ehk kümne inimese pingutus - üks lause. Vist ütlesin, et:
"Üldse ei tahaks enam kuulda veidemanlikku lõpmatut kultuurimuret ja õudset hala eesti rahva või keele väljasuremise pärast."
Mitte et sel teemal muretseda ei tohiks, aga ma pean seletama, miks ma tõmbun Veidemanni tekste lugedes näost punaseks. Minu jaoks on prof. V ikka tõeline prof. Nuttjahala. Tema traagiline poos ja ülespuhutud paatos iseenesest juba ajavad vihale. Negativism ja hüsteeriline mure; ja samas erapoolik ettekujutus Eestist ja maailmast. Pühadusest ja rituaalist ja millest veel. Masendavad klišeed. Kirjanduse muutmine millekski Lenini mausoleumi sarnaseks. Mitte et V. poleks kunagi oluline kriitik ja peatoimetaja olnud, aga see muudab praeguse, Postimehe ja professoritiitli najal toestatud ulgumise veel nõmedamaks.
Noh, nüüd saime siis vastulöögi; ja samas vaimus kui ikka.
http://www.postimees.ee/260208/esileht/arvamus/313840.php?rein-veidemann-suu-laulab
ja ikkagi, raiuge või tükkideks, ma tahan olla optimist. Mitte et kõik oleks hästi, aga ma ei taha lakkamatut halamürgitust. Tegusid rohkem, halisemist vähem, hr professor!

ps
Sõber T kirjutas umbes 10 aastat tagasi umbes samasuguse mõtteavalduse ühe V loo peale ja see ilmus Areenis. V, kunagi Vikerkaares demagoogiavõtete leksikoni avaldanu vastas Päevalehes labasevõitu repliigiga, kus kasutas väljendit "Keegi T" - vrdl vene keeles kunagi levinud solvanguga "njekii" tundmatu, mõttetu isiku tähenduses. T oli hetkel minu arust Areeni peatoimetaja. Ei mõtle hierarhilistes kategooriates, kuid V. on masendavalt erapoolik ja sallimatu küll; ja praeguseni...

Harilik pliiats

Vene Esquire on mu lemmikajakiri. Totaalselt erinev oma briti ja USA vendadest, mis on korralikud pintsaklipslasteväljaanded, skemaatilised ja ebaideoloogilised, välja arvatud tarbimine kui idee.
Vene Esquire on ideeline, irooniline, lajatav, naljakas ja visuaalselt efektne. Pigem mustvalgeid pilte eelistav ja jube hea trykikvaliteediga. Kasutab ingliskeelsete Esquirede materjale, kuid on siiski väga iseseisev, vene kultuuri keskne. Ei karda vanainimesi, nt viimases numbris on intekas 90se lavastaja Juri Ljubimoviga. Ei ole popkultuurileht, pigem midagi klassikat ja traditsiooni glamuurselt esitada suutev.
Ja poliitiline. Antiputinlik. Selle aasta esimene number koosnes vaid vene kultuuritegelaste portreefotodest, kõigil käes loosung klassikatsitaadiga, mis nende arust kirjeldab olukorda riigis. Manifest!
Viimene number räägib jälle muust ja tavalisest, kuid kõik pildid on teostatud hariliku pliiatsiga. Osa on illustratsioonid, osa fotode ümberjoonistused. Reklaam mõjub selle halltoonidemaailma kõrval igava ja labasena.
Lugejakirjad küsivad kogu aeg, miks neid veel kinni pole pandud.
Ma näen siin äärmuslikku ja kaunist loomingulisust, mitte tootmist. Kas Eesti ajakirjad, mis kuuluvad mõnda rahvusvahelisse ketti - hei, Cosmo, AutoBild, TM, Lilit, Playboy ja kes veel, saaks midagi vastu panna? Või ei lubata? Pigem ei suuda... Ja kohapeal väljamõeldud ka ei suuda, ka Muusa on ikka üsna formaalne ja kodukootud...

Kuri masin...

... oli Nik Bärtschi Ronin eile õhtul Rock Cafes. ECM on väga austusväärne plaadifirma, kuigi minu jaoks vahel liiga ilus ja ettearvatav. Aga rohkem kuulates leiad rohkem. Eilne oli tõega kuri ja äge, mis sest, et võitluskunstiharrastajapianistist bändijuht svengrünberglikult aina naeratas. Basskitarr, bassklarnetid (enne ma teadsin, et didgeridoo on ainus inimesest pikem puhkpill, aga võta näpust) ja kaks trummarit mängisid klaveri(mida aegajalt ka trummipulkade ja kätega valedest kohtadest piinati) abiga midagi, mis oli tõesti nagu hübriid James Brownist ja Steve Reichist, reeglina ülidistsiplineeritud ja jazzis liiglevinud sisuta soolosid vältiv, samas virtuoosne. Vahepeal oli paar lugu, kus pinge imelikult vaibus, selline reichiliku sambakarnevali idee tekkis mul. Lisapala nende eelmiselt plaadilt, mis mul kodus olemas on, oli jällegi efektselt kuri. Minu jaoks parem kui prantslaste Song for Tarkovsky reedel...

Tagasituleku põhjused

Vahel lihtsalt on nii, et mingi asi sunnib tegutsema. Näiteks tagasi tulema oma blogisse, mis vedeleb kuskil elektroonilise tolmukorra all ja näeb välja nagu muuseum ehk surnuaed.
Mind sundis seda tegema tänases Sirbis ilmunud Kristjan Mändmaa artikkel raamatukujunduse seisust. Kristjan on suur ja hirmuäratav ja saab seetõttu ütleda välja asju, mida paljud on mõelnud, aga keegi ei riski öelda. Iga vähegi asjast teadlik inimene näeb staarkujundaja Tiit Jürna tüpograafilist võimetust, aga keegi ei öelnud seda tänaseni välja. Jne.
25 kaunima (rumal, rumal nimetus!) raamatukujundusvõistluse muutumine kes aias-stiilis keskpärasuse ja eriefektide peoks on ka aastaid näha.
Äitäh!