Füüsikute ja lüürikute sõda on tagasi?

Lihtne idee, mida esitas oma blogis Priit Pullerits (mitme mu kolleegi jaoks oluline ja mõjukas õppejõud eesti ajakirjanduse uuenemisajal): sportlased on paremad kui kultuuritegelased, sest nad ei pruugi nii palju narkootikume. Isegi dopingujuhtumitele vaatama.
Ma ei taha Pulleritsu sõimata, aga nii rumala konstruktsiooni ja mõttetu vastanduse püstitamine ei saa jääda vastupanuta.
Võtame selle võrdluse koost lahti. Mis on tippspordi ja popkultuuri vahe? Mis on üldse kultuuritegelaste ja sportlaste vastandamise taga?
Füüsikute ja lüürikute teemaline debatt näib olevat uuel kujul tagasi. Ma olin selle 60ndatepärase mõttevahetuse esimese ilmumise ajal vist imik või polnud üldse sündinud ja ei taju kõiki detaile; ja kõike ei saagi võrrelda. Aga mingi sarnasus jääb.
Lihtsustamine ennekõike. Inimese tõmbamine mingile liistule või skeemile; ja usk, et kuidagi on õigem kui muidu. Et sportlased on õigemad, näiteks. Pullerits on muidugi provokaator, kes püüab kompida toimuva piire, kuigi ma ei saa päriselt aru, kas ta suudab end kõrvalt vaadata või ei.
Klassikaline idee on pidada midagi ülevamaks, sest see on tervislikum. Niivõrd, kuivõrd; narkomaania on kohutav ja hävitav nuhtlus, aga samas sport ei tähenda – kordan veel, ma ei räägi igaühele vajalikust tervisespordist – veel automaatselt midagi õilist. Pigem on spordi mõõdutundetu ülistaja, kes samas seda akadeemilisemale kultuurile vastandab, kinni mingis kompleksis. Tal on mingi asi klaarida, mida ta võib-olla ei suuda ise teadvustada.
Ja küsimus pole selles, mis moodi kultuuritegelane või sportlane muus elus on, küsimus on tema loomingus või saavutustes. Kodanlik heaolu, viisakas käitumine ja ekstsessidest hoidumine on olulised asjad, aga mitte kõige olulisemad, kui me hindame veel midagi peale inimese kui autopiloodil töötava masina tegevuse. Eriti, kui me räägime inimestest, kellest kunagi peale laste ja kinnisvara midagi enamat maha jääb. Ka sportlastest sealjuures.
*
Ja kas kultuurkapital (mille rahataotlusele peaks eelnema narkotest, nagu Pullerits arvab) on eales andnud kellelegi stipendiumi alkoholi või narkootikumide ostmiseks? Andke teada, kui selline asi juhtunud on...

P.S.
see lugu ilmus paberlehes Tõnu Kaalepi nime all. Vabandused, nii üks isik Jakobiga ta ka pole. Tehniline praak.

"Misjon", kuum arvutimäng

Poisid mängisid üht üsna vägivallarohket arvutimängu, mille eri leveleid nimetati miskipärast missioonideks.
Ma läksin sealt edasi ja mõtlesin välja tunduvalt huvitavama mängu. Selle nimeks oleks "Misjon" ja selle peategelane oleks loomulikult 19. sajandil Aafrikas tegutsenud Eesti misjonär Oviir, mis ta eesnimi oligi. Tema ülesanne oleks võimalikult palju pärismaalasi usku pöörata, edu korral saaks ta alumistel levelitel juurde piibleid paarikümne kaupa - või saaks selgeks nt malawi või pügmee keele. Kõrgematel tasemetel hakkaksid juba imed ja tunnustähed, vee peal kõndimine, viiruk ja mürr ja vee veiniks - mitte sealjuures Liebfraumilchiks - muutmine.
Aga loomulikult on ka halvem variant, liiga vähe punkte saades saab misjonär peksa, teda piinatakse, piibel pannakse põlema ja jubedaima variandina süüakse ta lõpuks ära...
Oleks ju vahva mäng?

Yes - Aliens (Columbus, OH, Nov 12th 2008)

http://www.youtube.com/watch?v=3BzRgiA6EaQ&feature=related

No nii. Ma kuulan seda lugu juba n-kümnendat korda, sest ma olen piisavalt vana.
Yesi 40. aastapäeva tuur muutus millekski muuks, kuna laulja Jon Andersonil oli eluohtlik astmahoog ja klahvimängija Rick Wakemani ei luba arstid kodust liiga kaugele minna. Ometi tuur vähemalt Põhja-Ameerikas oli, abiks Andersoni prantsuskanadalasest kloon, tribuutbändist pärit Benoit David ja klahvidel Wakemani poeg Oliver, üldse mitte halvem mängija. Ja nad mängisid lugusid, mida aastakümneid polnud sel või teisel põhjusel mängitud.
Aga see siin, see melanhoolne ballaad, vist ainus uus lugu Yesi loomingus üle 7 või mitme aasta, imeilus samas, bassimees Chris Squire'i lauldud lugu tulnukatest, kes ongi meie, meil käivad tuleviku-meie-inimesed, annab mõista, et Yes pole veel surnud küll. Ma ei oleks seda oodanud - samas tean, et see lugu on ilmselt pärit tiguaeglaselt töötava Squire'i igavesti poolikult plaadilt, mida ta teeb koos Genesise ekskitarristi Steve Hackettiga. See vanagenesislik voolamine oli kindlasti Hacketti idee; ja samas pole selles bändis old eales Squire'i väärilist bassimeest. Ja mulle meeldib vahel kuulata midagi, mis on otsekohesem ja nukram ja vähemhüsteerilisem kui enamik Yesi lugudest - ja samas sama tunde kandja.
Meeleliigutus ja ilu, eks, vanemad lugejad?

Pol.ebakorr.? Väga hea!

Siiri Oviir ei ole rahul. Tšehhi kunstnik David Cerny teos, eesistujamaa kingitus Euroopale, sülitab tema arust kõigile Euroopa Liidu rahvastele näkku. Või hinge, see (minuarust slaavi temperamendiga sobivam) väljend on veel karmim, tundub. Oviir ei ole esimene, kes nii arvab, skandaal on laiem, varem on teemat pea samast vaatenurgast käsitlenud ka Mihkel Mutt. Vabandatagu ja ruttu!
Kuid töö ise? Meil on raisatud leheruumi tema kirjeldamise ja eriti hukkamõistu peale, kuid samas, kuhu jäid pildid? Nii keeruka teose puhul ei peaks piisama haaramatust üldvaatest, seda tuleks esitada detailidena, mitte jutuna Eesti sirbist ja vasarast ja Bulgaaria asiaatlikest peldikutest. Mu laual vedeleb Taani ajaleht Politiken, kes on tööle pühendanud kaks suures formaadis lehekülge, kõik osad sellest valmisehitamata auto- või lennukimudeli plastivaluna esitatud tööst on välja toodud ja kirjeldatud. See on juba mitmes kord, kui Eesti meedia eelistab vastulööke ja sõimu, samas algtööle mitte tähelepanu pöörates. Meenutagem kadund Harold Pinteri Nobeli-kõnega seotud ekstsesse Postimehes. Meil ei ole enam kõiketeadva ja maailmas sündivat rahvale ümberjutustava Postipapa ajad! Me saame ka ise infot kätte!
*
Cerny teos on selgelt provokatiivne ja poliitiliselt ebakorrektne. Samas humoristlik ja hooti - mitte küll iga riigi kujutise puhul - ka reaalseid probleeme puudutav. Eesti kunstist võiks selle kõrvale tuua mõned Marco Laimre küll hoopis teistsugused, kuid võrreldavalt provotseerivad ettevõtmised. Ma arvan, et ei Cerny (kelle hiilgavaim teos on irooniline "ratsamonument" jalad püsti lebava hobuse kõhul istuvast Tšehhi peaministrist Vaclav Klausist) ega Tšehhi riik ei pea kellegi ees vabandama. Siiri Oviiri ees eriti mitte.
*
Muidugi, moraalsus ja konventsioonidest kinni pidamine on teatud määral tsiviliseerituse alusteks. Aga sellega liialdamine on ka hull variant, mis näeb välja nagu katse luua mingit ateistlikku versiooni USA Piiblivööndist. Küsimuste esitamine ja alternatiiversioonide leiutamine on mõtleva inimese normaalne seisund, kahjuks näib poliitika - või ka näiteks haridusega tegelemine tihti teatud võimeid välja lülitavat. Paindliku ja ohtlikuvõitu, kuid siiski põneva maailma asemele astub kokkulepetest ja tavadest piiratud jäik asjalikkus, kindlad raamistikud ja tagajärjena ilmnev arengupeetus. Poliitilise korrektsuse liigrõhutamine viitab tegelikult rõhutaja hirmudele ja paindumatusele.
*
Viktoriiniküsimus: mis ikkagi Priit Pulleritsul nende suusatajate ja homodega on? Miks nendega seotu teda nii hirmsasti painab?

Kriis. On ikka kriis?

Kuna Karu tekstid on EE leheküljel maskeeritud, hakkan neid ikkagi uuesti siia riputama - JK

“Ma ootasin pool tundi kinopiletisabas. Mis toimub?” küsis Heidi.
Väljas sadas lund, aga päike paistis ka. Meri näis ometi jäässe minevat. Kaminas põles tuli, õhksoojuspump töötas täistuuridel, nii et toalillede lehed värisesid.
“Mida sa sellega öelda tahad?” küsis Jaanus.
“Et kriisi ei olegi?”
“Kas nüüd nii,” näis Heidi veidi taganevat.
“Aga kõik muudkui käivad kinos. Ja Linnateatrisse ikka ei saa.”
“Ja T. juures sai Picpoul de Pinet otsa, mida see võiks tähendada?” sekkus Martin.
“Mis asi see veel on?” küsis Sulev, kes, nagu teada, ei armasta võõrsõnu ja eelistab üleüldse õlut.
“Picpoul de Pinet on minu arust kõige parem prantsuse vein üldse; ja nad on ta ära joonud. Nüüd antakse mingit tavalist veini selle asemel.”
“Hirmus kaotus jah, ikkagi on kriis seega. Kas tavaline vein on võrreldav tavalise pesupulbriga?”
“Ei, vastupidi,” hakkas Martin seletama. “Tead, nad ikka istuvad seal, söövad austreid ja hiidkrevette... Ja omanikud ei jõua Picpouli juurde tellida, nii palju inimesi käib. T. juures ei ole ikka veel kriis; ja Vene tänaval olla üks koht, kus ka polevat.”
“Nojah.” Sulevile tundus see martinliku edvistamisena.“Ajal, mil Tööandjate Keskliitu juhib isik nimega Kriis...” püüdis Martin ebamäärast nalja teha.
“Tegelikult on ju kriis, poisid, eks?” aktiveerus Heidi jälle. “Äkki on see tunglemine igal pool lihtsalt meeleheite lihtsaim ilming? Üks mu sõbranna koondati ära; õigupoolest koondati neil neli projektijuhti viiest. Neljast kolm on endast väljas, sõbranna läks abiraha toel õmbluskursustele.”
“Mine jah pärast Mainori kõrgkooli cum laude lõpetamist õmbluskursustele.”
Martin ka ei jäta. Tekkis paus, lund sadas ikka veel ja neli ikka veel võitjate põlvkonna liiget sõid rahulikult salatit. Martin püüdis veel kuidagi rabeleda, lugedes ette pealkirju kriisiaja ajalehtedest, kus õpetati odavat, kuid maitsvat toitumist ja elektri kokkuhoidmise nõkse, aga see ei mõjunud, ta jäi lõpuks ka vait. Lumi langes akna taga nagu tihe ja pehme kardin.
*
Kriisiaja meediakajastus võtab reeglina umbes kolm erinevat kuju. Kõigepealt apokalüptilised kirjeldused õuduse süvenemisest ja lähenevast krahhist, tulvil vastukäivaid seisukohti ja lihtpublikule arusaamatuid numbreid. Siis sama õudses kontekstis esitatud, kuid siiski elujaatavust teesklevad säästunäpunäited. Ja siis ei tea kust ilmuv idee, et kuna kõik on niivõrd halvasti, siis tuleb välja käia pingutatud positiivsust ja mõtteta entusiasmi. Kõik need “head uudised”, mis tahes vormis ja kui sisutud, aga ikkagi. Meedia taastoodab kriisi, arvan ma. Või?Kusjuures, kas kollaajakirjanduse tähekestel on kriis? Kahtlustan, et mitte...