Siiski, kes tapab klassikuid?

AK on surnud. Jube kurb on, silme ees on vaheldumisi kaks tema olulisemat maastikumaali, raamita klaasustega "Põhja-Eesti maastik" ja "Maastik noaga", pilt, mis on raamist välja lõigatud.
Olgu, ta ei maalinud enam ammu ja tegeles moodsamate meediatega ja millega iganes, aga kurb on.
Aga samas, ma tahan lajatada sellele üldist meediaviha üleskütvale mõtteviisile, mis ütleb, et meedia tappis AK.
Ei.
Kust mina tean, mis ta tappis? Ja kust kommentaatorid teavad?
Kas ajakirjandus ei oleks pidanud tähelepanu pöörama AK leebetele, kuid hämaratele tegudele?
Kas vaikimine on alati kuld?
Kas kõike saab meedia süüks ajada, nagu kaks paranoiapropagandisti oma leheküljel hommikust õhtuni teevad?
Kas inimlike pahede taga on alati kinnisvaraäri või kättemaksuküsimused, nagu need kaks tegelast väidavad?
Mul on kahju, et AK, üks mu lemmikunstnikest mingil hetkel pinna jalge alt kaotas. Ma olen tõeliselt kurb. Aga samas, jah, ma toetan kolleeg B-d, kellest verejanuline kommentaatorijõuk on tegemas mõrtsukat.
Kellegiga ei juhtu selliseid asju niisama. Alati saab mängust välja astuda, enne kui on hilja. Kui Spiel liiale läheb, siis hoitagu piip ja prillid.

Kas väikesed jäävad ellu?

Sisekujundus- ja arhitektuuriajakiri Ruum pannakse kinni, muutes ta miskiks almanahhiks. Kultuuriajakiri Muusa ägab majandusraskustes ja sulgub ilmselt ka varsti, nii kurb kui see ka pole. Raamatupidamismiinused tähendavad reeglina ühemõttelist lõppu.
Ajakirjandusturg maailmas ei ole nii ühemõtteline, lugesin just lugu ühest briti kirjastusest, kes on olnud üliedukas, ostes kokku erinevaid nišiväljaandeid, heavymetallehti, ristpistefännide, kassisõprade ja koduse sepatöö ajakirju. Näib, et tulevik ei ole enam peavooluajakirjade – mis tähendab reeglina lihtsalt mingit vormitut naistekat – tootmises. Uuel ajal tähendab sihtgrupi täpsem määratlus ellujäämisvõimalust. Internet ei ole ju tegelikult ajakirju tapnud, vastupidi, nii palju pole neid kunagi ajakirjanduse ajaloo jooksul olnud. Aga ajakiri vajab ellujäämiseks lugejat, ja see ei ole lihtsalt juhuostja, kes kogemata väljaande ostukorvi pillab. Ajakiri, pärisajakiri vajab fänni. Nüüdisajakirjad, mis suudavad ellu jääda, on pigem fanzine’d, kui massitooted. Näiteid? Eesti turult käin välja näiteks rula- ja trikirattasõitu foto ja graafilise disainiga siduva Sahtli või erinevalt autoesitluste kalendaarsest tsüklist uimastatud tavatehnikaajakirjast fanaatilist entusiasmi kiirgava Motomaania. Kasumit pole muidugi erilist, aga vähesed lugejad on rõõmsad.
Kuid Eesti turg on kurvalt väike. Tegijatepoolne entusiasm põrkub varem või hiljem vastu müügiosakonna tõsiseid mõtteavaldusi. Äriliselt kasutu väljaanne ei saa kaua ilmuda. Uks sulgub ja töötajad lähevad välja uut tööd otsima.
Mitte et ma ei saaks ajakirjakirjastuste ärimudelist aru. Väga arusaadav on. Ja ma saan aru ka Kultuurkapitali tõrjuvast hoiakust mitteriiklike väljaannete rahastamise teemal. Ma olen kuulnud – küll suulise refereeringuna - näiteks ka kulka sihtkapitalis istunud kultuurikorüfee mõtet, et näiteks disainereile ei pea üldse raha andma, nad on niigi rikkad, neil on autosid ja maju.
Aga siin ongi põhiküsimus peidus. Mida keegi teeb? Kellele? Kas siia üldse puutub küsimus, mis seisus ta enda majapidamine on? Mis on tema väljaande idee, kas hoogne reklaamiraha kokkulükkamine või midagi enamat?
Väikesi projekte peaks keegi toetama. Sest ilmselt on Eesti liiga väike, et siin tekkivad sisulised ajakirjaideed ellu suudaks jääda.

Eesti mees ja tema ketšup

„Aga kas te Tiibeti peale mõtlete?" küsis Heidi, ise grillitud kanakoibadega taldrikut käes hoides.
„Kes ei mõtleks," ütles Jaanus.
„Ei, aga päriselt?"
„No ikka."
„No pärispäriselt?"
„Ikka."
„Ma ei usu," ütles Heidi ja pani kanakoibade taldriku kolksuga lauale. Suvilas oli veel jahe, kamin leegitses meeleheitlikult ja pilved liikusid akna taga.
„Kujutad ette, mis seal tegelikult praegu on? Kujutad?"
„Kuule, me oleme ju siin praegu, me joome veini ja sa tõid kana just. Ja kus see ketšup nüüd oligi." Jaanus tegi pragmaatilist nägu, nagu ikka.
„Aga seal... Seal ju ei sööda kana ja ei jooda veini? Kumminuia võid saada iga hetk? Peksa saad, intellektuaal sihuke. „
„Kus see piir on, mida ma pean põdema ja mida ei?"
„Et sa ei suuda ette kujutada asjade seisu? Mis tegelikult on, kuis pilusilmne miilits peksab sind ennastsalgavalt ja..."
„Ketšup on siin. Ja tšillikaste. Ja tkemali, see on gruusia ploomiketšup. Ja oliividega kaste." Martin ladus lauale purke ja kopsikuid.
„Milleks mulle ketšup, kui kuskil pekstakse inimesi?" ägestus Heidi lõplikult. „Te teete näo, et midagi ei ole juhtunud! Te olete nagu tüüpilised eesti mehed jah, kurat!"
„Me olemegi tüüpilised eesti mehed," ütles Jaanus leplikumal toonil. „Kuskil pekstakse ja tapetakse alati kedagi. Maailma ei jõua soojaks kütta ju, või?"
„Sellest ma räägin, et kui kõik sellised on nagu teie, siis läheb maailm hukka!"
*
Neljapäeval lõpeb lehes.
Tegelikult peaks kõnelema inimesest, keda ma ei tundnud, kuid kellele näitemängu pühendasin. Aga mis sa siin ikka enam ütled...

Lihavõtteevangeelium, säilinud katkeid

Ja öeldi jälle, et lihavõtted on tulemas.
Aga Helle ostis mune ja ilustustega tualettpaberihoidja! Ja siis pööras ta veel teise poodi sisse ja ostis sealt munakujulise küünla!
Ning ta ostis tibudega kohvitassi, kollast ilupaberit, plastmassist pajuurbi ja korduvkasutatava muna.
Aga Liisu ostis jänesega käterätiku!
Ja Liisu ema, kes on juba pensionieas, ostis kollase termospudeli ja patareidega purskkaevu!
Kuid Ilo ostis rohelise lillepoti, millel oli elektrilamp sees! Ja ta tahtis ka kullatud budakuju osta, aga tema pangakaart ei andnud talle raha, nii et ta pidi ainult potiga koju minema!
Aga Selveris tungles suur rahvahulk, sest lihavõtted olid lähedal!
Lembitu ostis parajasti lihavõttepraadi, mis oli küpsetuskoti sees! Ja munadevärvi ostis ta ka!
Aga Kati ostis kolm kilo sibulat, sest sibulakoortega on õige mune värvida, kui sa oled ökoinimeste hulgast!
Ja samal ajal oli Selveris ka Rein, kes ostis kolm pudelit lihavõtteõlut ja pani selle endale portfelli sisse!
Ja Rein teadis, et see hea oli; ja ta kiitis õlletehast heameelel.
Ja vana hea Mart ostis ühe hirmsa lihavõtte-asja, me parem ei ütle, mis see on, kuigi me teame!
Selsamal ajal oli Linda Novaluxis ja ostis tibudega liniku ja ja jänesega padja. Ja siis ostis ta veel mitmeid lihavõtteasju, millest meie sulg vaikib.
(siinkohal on kaduma läinud peatükid..., millest on säilinud vaid katke: "Ja Kevin ostis ... ja munalikööri, ja see... ja siis hakkas tal ülipaha ja ta...")
Aga Koratõgin ostis plekist pashavormi; ja kui ta sai aru, et see õnnistamata oli, siis tõttas ta vormiga kohe Nevski katedraali isa Panteleimoni juurde.
Ja isa Panteleimon lugest eestpalve ja pritsis vormi pühitsetud veega; ja seega oli vorm õnnistatud.
Ja Koratõgina ostis turult kohupiima ja suhkrut!
Aga Maria ostis turult pajuurbi, nartsisse ja grillkana!
Ja turul oli veel müriaad inimesi, kes kõik muudkui otsid ja ostsid! Ja neid inimesi jätkus Selverisse ja Rimisse ja Prismasse ja Säästumarketisse ka! Ja Grossi pood oli hoopis ära ummistunud!
Ja nemad võtsid siis Rakvere, Nõo, Valga ja Talleggi grill- liha.
*
See, oletatavasti 2008. aastast pärit tekst leiti 2508. aastal ühelt väljakaevamistel leitud arhailiselt mälupulgalt. Ajaloomuuseumi IT-osakond suutis enamiku iidses tekstitöötlusprogrammis kirjutatust siiski loetavaks teha.

Ždanov? Goebbels? Hullumeelseim arvamusartikkel uuest Eestist

http://www.syndikaat.ee/news.php?uID=1992&lang=est

Pöörane prööskamine.
Matslikkus.
Natslus ja bolševism korraga.
Absurdne ja hooti lausa paranoiline, aga jah, rahvapärane viha, mis räägib sisemise sea ropemaist unistusist.
Ja kus need kanepisuitsused vasakpoolsed varitsevad?

Kurat. Kuidas nii pervoks saadakse?
Kuidas saadakse nii pervoks kasvades perekonnas, kus on vanemateks täitsa tõsiseltvõetavad ja olulised intellektuaalid?

Arvamusvabadus on tore, aga see tekst ületab väga palju piire ja on solvav.
Kaevaks MH kohtusse, ausalt? Hei, Kunstnike Liit? Arhitektide Liit?

Sõjalis-patriootlik

Otsustati ehitada Vabaduse väljakule monument. Patriootlik, kuid üldaustatud, pol. korrektne koht, kuhu saaks välismaa suursaadikud pidulikul puhul pärga viia, mis oli teatud nurga alt vaadates ilmselt olulisem kui rahva hämara ja omavahel konfliktse tahte variandid. Välisministeeriumi protokolliosakond põdes selle objekti puudumist aastaid, eks?
Üldaustatud? Kuidas tekitada üldist austust uusehitise vastu?
Ja üldse, mis hetkel sai sinna planeeritud vabadusmonumendist – vt Vabaduse väljaku pikki planeeringukonkursse – Vabadussõja monument?
Kes arvas, et vabadus ideena peab kahvatuma vabadussõjamälestusidee ees?
Minu arust enamik eelmise sajandi maailma sõjamemoriaale kujutab leina, mitte triumfi.
Kes üldse otsustas, et vabadus on sõjalis-patriootlik mõiste?
Miks üldse tegeleb Kaitseministeerium avaliku ruumi kujundamisega väljaspool väeosade või ministeeriumihoonete territooriume? Kes lubas? Ainus head tahet näidanud kontor? Absurdne juhtum, kus kits teeb entusiastlikult kärneritööd.
Ja mida see niinimetatud žürii tegi? Ja missugune oli tema tegelik pädevus monumentaalkunsti vallas?
Mul käis vanaonu Vabadussõjas. Vahel vaatame poegadega tema ainust autasu, medalit „Par Latviju”. Hea tunne on. Kas me saaks nüüd ka Lätit aidata? Aga Läti vabadussammas on ikka ilusam.
Ja ikkagi on vabaduse seostamine sõjaga kohutav anakronism. Vabadus on idee ja sõda äärmuslik, kuigi loogiline vahend. Aga vabadus ideena on kordades suurem asi kui mistahes sõda, võidetud või kaotatud.
Mälestame langenuid, rõõmustame sõja tagajärje üle, aga edasi?
Kaitsetahe, soov oma kodumaa eest välja astuda on arusaadav ja loomulik mõiste, militarism aga mitte.
Antud tööde puhul on loomulik, et see klaasobjekt võitis, eriti žürii koosseisu arvestades. Aga piinlik on ikka.
Me ei ela enam Pätsi ajal, aga seda peaks ikka meelde tuletama.
Aga rahvas tahab.
Ja valitsus teeb vabadussambaga sama, mida Tallinna linnavalitsus teeb Kangro Kalevipojaga. Populistlik känkar upitatakse Harjumäele või topitakse merre. Ja kõik võivad kobiseda, aga mis neil öelda on, sest rahvas ju tahab.
Pol. korrektne matsisammas kerkib nii ehk nii...