Karismaatilise pedagoogi needus

Kuulasin ühel hommikul Kuku raadiost legendaarse parteilise koolidirektori Märt Sultsi sõimu võimuloleva haridusministri ja tema reformide kohta. Et kõik senitehtu hävitatakse ära ja isegi õpetaja definitsiooni pole kehtestatud!
Mine sa tea, äkki ongi nii; aga haridussüsteem on samas ka oma jäikuse ja intriigide poolest kurikuulus ja minister on alati süüdi; viimane hea minister oli ju nõukaaegne Ferdinand Eisen?
Sultsi hoogne esinemine, mida saatejuhid just liiga palju ei suutnud kontrollida, tekitas mus aga mingi idee, mingi déjà vu, mingi kirjelduse kummalisest inimtüübist. See on karismaatiline (mees)pedagoog. Ta ei pruugi olla koolidirektor, kuigi tihti ta on seda. Keskealine, üks keskmiselt kolmest meesõpetajast koolis üldse, osav, sõnakas, autoriteetne, juhitüüp, meedias tuntud. Kõik nagu vaja!
Samas on selle tüübi esindaja tihti veidrik, tal on kiiks, mis võib lõpuks lõhestada kolleegid ja õpilased vastandlikesse leeridesse. Ma mäletan üht sellist (ma austan teda ju mõnel põhjusel ikka, olgu muld talle kerge) oma kooliajast. Äärmuseni viidud täpsuse ja sõjaväelise korra nõudmised, kummaliste rituaalide kehtestamine, sadismi piiril karistused eksimuste eest. Samas teadmised, oskus õpetada, otsekohesus ja ausus. Kõike on selle tüübi paremagi kehastuse puhul liiga palju, õhk säriseb kõrgepingest. Keegi ei tea, kuidas istuda või astuda, hirm siseneb klassi, vahel harva siiski ka vaimustus.
Samas on sel tüübil palju rohkem võimalusi libastuda. Niipea kui talle tundub, et meri klassitoas on põlvini, ta oleks nagu autoriteet ja teadja, võib ta hakata esitama teaduse või õpetuse pähe kurat teab mida, mis on reaalselt vaid isiklikud kinnisideed. Rääkida perekonnaõpetust kõrvalainena õpetades parateooriat meeste rinnakarvade ja viljakuse seostest ja nii edasi...
Ka ülikoolis nägin sellist tüüpi. Teenekas uurija omal alal, kah rituaale armastav ja end eestiaegse professorina ette kujutav (kuigi jalgadega sahistamise idee õppejõu tervitamiseks oli talle tundmatu, ta nõudis püstitõusmist) egotsentrik, kellele samal alal konkureeriva ja täiesti tõsiseltvõetava ajalookoolkonna teostele viitamine eksamil tähendanuks kindlat läbikukkumist.
*
Sel tüübil on erinevaid väljendumisviise, elegantsemaid ja sündsuse piiridesse jäävaid; ja üle ääre ajavalt vastikuid. Ja koolilaps saab sellest aru reeglina alles aastaid hiljem.
Kui tüübi tuntud esindaja Lauri Leesi kuulub ikkagi ETV kultuurisaadete, Mezzo ja Arte ohutusse ilumaailma, siis Märt Sults on "Võsareporteri" ja Kesknädala fännidele oluline isik, tundub mulle. Ja see ei ole enam nii ohutu meelelahutus.

Suveteater ei kipu surema!

Vaatamata karmile ajale ei ole ka sel aastal karta, et suveteater kuhugi kaoks. Vastupidi, plaanid on suuremad kui eales, sest juba Soome lama ajal võis näha kultuuritarbimise hoogsat tõusu, eriti töötute hulgas. Selle aasta kavu vaadates kardan, et ka Jaak Allik ei jõua Teater. Muusika. Kino jaoks kõiki läbi sõita ja peab endale alltöövõtja palkama. Allpool siis etendustest, mis on ilmsed hitid. Ärge kartke, Karu on nooruses ka teatrikriitik olnud ja reeglina teab, mida räägib!
*
Rahvaliku meelelahutuse armastajaile on kindla peale minek Paide Vallimäel maakonna harrastusteatrite mängitav, grupitööna valminud etendus "Järva Jaan". Lauludega rahvatüki peategelaseks on poliitik Jaan, kes igal nädalavahetusel kodumaakonda jõudes kostitab oma valijaid saiakeste, kotlettide, kartulisalati, viinerite ja majoneesiga. Vahelduseks mahlakas kõnepruugis kirjeldused Toompea tagatubades, puhvetis ja väljakäikudes toimuvast ning elujaatav huumor.
*
Vanemuise üliedukat rock-ooperit "Ruja" enam ei mängita, küll aga teeb katse samasuguse menukiga hakkama saada Pärnu teater. Palgatud on teatri NO99 juhid Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper, kes kirjutavad ja lavastavad Endla suvehooajaks muusikali "Kuldne Trio". Kindla plussina mõjub siinkohal see, et noornäitlejate asemel mängib peategelasi Kuldne Trio ise!
*
Intellektuaalsema teatri sõpradel peaks südame põksuma panema Theatrumi juunis ja juulis Katariina kirikus etendatav "Sügavaim kahekõne". Vähetuntud, kuid sügavalt katoliikliku poola kirjaniku Prazdroj Piotrkow-Trybunalski 1934. aastal kirjutatud lavatekst vaese üliõpilase ja Issand Jumal Seebaoti dialoogidest kombib piire, kui sügavale saab teatrilaval oluliste küsimuste arutamisega minna ja kas publik on võimeline peale nii tõsise arutelu kuulamist veel üldse teatrist lahkuma. Peaosades Lembit ja Marius Peterson.
*
Muidugi ei jää ka Vanemuine "Ruja" loorbereile puhkama. Suvehooaja tipuks on "Ruja" ja "Queeni" otsene järg "Suveniir", mis esietendub 22. augustil. Maapidudelt alustanud süldibändi lugu esitatakse dramaatilises võtmes, üldistades Nõukogude Eesti argielu ja popkultuuri rahvalikumat osa. Ilmselt teeb Aivar Tommingas hiilgerolli ansambli loomisele otseselt kaasa aidanud Ilmatsalu sovhoosi direktori Arnold Rüütlina.
*
Suutmata kõiki põnevaid teatriprojekte üles lugeda, mainin kiirkorras veel Saueaugu teatritalus etendatavat Margus Kasterpalu lavastust "Küüni tühjendamine", mis räägib äärealade põllumajandustootmise allakäigust, Draamateatris välja tulevat eriprojekti, kus kahe ööpäeva jooksul esitatakse kõik Madis Kõivu lavatekstid, mida mingilgi kujul on võimalik esitada, ja Nuku- ja Noorsooteatri uut noorsoomuusikali Terminaatoriga, mille pealkiri on avalik saladus.

Naljakas hommikupoolik

Nägin vahetult enne ärkamist ogarat unenägu. Õigupoolest, ka eile hommikul samal ajal sai unes nalja, seal olid kaks totrate nimedega vene tšastuškalauljat, kes laulsid kolmanda surnuks, vrdl Väinamöinen & Joukahainen Kalevalast.
Täna vaatasin unes Hommikutelevisooni. Eksalteeritud saatejuhid teatasid, et vaatajad näevad nüüd midagi eksklusiivset. Tantsunumbriga esinevad president Ilves ja Kaie Kõrb! Mulgi kuues president ilmuski ja hüples millegi saatel, mis oli vist kandlemuusika. Siis ilmus Kõrb, flamencotantsija pikas kleidis ja musta parukaga ja hakkas kaasa laulma, aga valesti, vähemalt toon madalamalt, see kõlas eriti õudselt.
President põgenes, kaamera hetkeks jälitas teda koridoris, siis keerati pilt maha.
*
Tööle sõites jälgisin bussijuhti, ligi 70nest meest. Ta oli ülevoolavalt jutukas, ühele tüübile ütles, et sul on habe ajamata, siis karjus üle bussi, et Uno, oled sa merel ka käinud juba? Uno ei olnud. Siis peatus ühes peatuses, kus seisis ja suitsetas noorem mees, kes ei tahtnud peale tulla. Bussijuht küsis talt, et kas ta merele võrke panema ei lähe juba, mehed on juba paadi juures! Tüüp vaatas nõutult. Ahsoo, vale mees, hüüdis bussijuht!
*
Itsitan praeguseni, lõbus hommik oli.

Suurte inimeste mänguasjad

Me oleme KUMU auditooriumis ja vaatame filmi. Me vaatame filmi, kus käsitletakse erakliku popstaari Kate Bushi olemust tema fännide kaudu. Kõik on liigutav ja tore. Imitaatorid, fännid, lihtsalt inspiratsiooni saanud. Ja siis tuleb üks halli habemega ja kõõrdsilmne filosoofiaprofessor ja laulab – no tegelikult püüab laulda Bushi 1985. aasta hitti “Running up that hill”.Inimlik läbikukkumine, piinlikkustunne, mis veel?
Samas, see vanaldane mees on nii kuradi päris. Tema tunne, puhas inimese seest tulev emotsioon on nii kuradi päris, et me ei saa teda kritiseerida. Me irvitame samas filmis esineva beibest imitaatori üle, kes lahmib emotsioonidega, väänleb ja on nagu päris-­Bushi paroodia halvemas mõttes, nagu sügavalt keskpärane teater. Filosoofiaprofessori üle ei saa nii irvitada, ta on kuidagi aus.
*
Suured inimesed mängivad ka igasuguste asjadega, vahel isegi aru saamata, millega ja miks. Ma mõtlesin selle peale, kui sain aru, et mu töölaual on juba nädalaid üks triibulise sabaga totter mänguloomake ja üks imeilus kunagi Peugeot’ ainueksemplaris autonäituste jaoks tehtud tuletõrjeauto mudelina. Need ei ole asjad, mis peaks olema täiskasvanud inimese töölaual tema kontoris karmil kriisiajal, eks. Aga samas, kui nad seal on, siis on sel miski põhjus. Ja ma vist tean seda.
*
Mänguasjad võivad olla igasugused. Ka telekavaatamine, spordisõltuvus või popstaarikultus võivad olla sama kategooria nähtused. See on inimese soov olla natuke enam, kui ta muidu oleks, kontaktivõtt millegagi, mis ei ole lihtlabane pragmaatilisus. Mul ei ole mitte mingit ratsionaalset põhjust mängida töö juures 1 : 43 mõõdus tuletõrjeautoga, aga ma teen seda. Sest selles on midagi vabastavat. See on see, mida sa lapsepõlves iial ette ei kujutanud, uskudes, et täiskasvanud on hoopis teistsugused olendid kui sina, et kuskil on mingi murdepunkt, mille järel muututakse täiega ja lõplikult ja muutmatult. Ja siis sa saad aru, et midagi ei muutu. Et täiskasvanuiga ei ole tegelikult olemas, ehk on see üldse vaid mõne inimese jäik, küüniline ja paanikahõnguline poos.
Et sa oled ikka seesama väike poiss, kes unistab koguda mudel­autosid ja vaatab mängulooma nööpsilmadesse.

Uue aja inimesi: pastor Kevin

Pastor Kevin istub kogudusemajas – endine toidupood kesklinnast veidi eemal, kunagine müügisaal toolide ja tagasihoidliku altariga, pluss kontor – ja kirjutab ettenägelikult lihavõttejutlust. Aega ju on, natuke alla kuu, aga olulised asjad peavad saama valmis õigel ajal. Ja ta süveneb küsimustesse.
Ta on 31 aastat vana, juhib Jumaliku Ilmutuse Võimsa Väljavalamise ja Püha Risti Tallinna vabakogudust. Abielus, kaks last, kodanikunimi ­Kevins Kuusks-Kasks – mis pärineb ta padueestlastest vanemate esimestest abieluaastatest Läti NSVs.
Viimasel ajal tuntud kui Kevin Ajee. “Ajee!” on see, mida ta ütleb oma jutlustes suht tihti, sest tead ju, et see on sama, mida biitlid ütlesid, kui nad laulsid “Jee, jee, jee, i love you!” Aga ajad on teised. Mis enam biitlitest. Aga “ajee!” on ju sisuliselt seesama?
*
Kevin toksib läpakasse lauseid ja kujundeid. Lihavõttejutlus peab olema võimas. Ja tal on nüüd võimas kujund olemas. Maailma lõpp. Telekas näidati miskit ebakristlikku isemõtlejat, kes rääkis, et mingi planeedi, oli see Ubuuru või Nibuuru, või seal elavate ufokate kaasabil tuleb lõpp 2012. Ei tule, mõtleb Kevin. Enne tuleb, ta teab. Liiga liiale on kõik läind.
*
(Sel kohal püüab Kevin uuesti helistada raamatupidajale, kes väitis kaks päeva tagasi, et lepingu mustand kogudusemaja müügist on notari juures juba, aga keegi ei vasta...)
*
Kevin kirjutab edasi, teda, mitte kõige kirjandusosavamat isikut, haarab literatuurne või siis oraatorlik tung.“Ja siis hakkab taevast tuld ja tõrva sadama ja internet kaob ära ja elekter läheb ära ja pimedaks läheb ka! Ja see on sügis 2009 juba! Ja ainult õiged pääsevad taevasse peale seda kata... stroofi ... või öeldakse – kataklüsmi! Sest see kriis ei ole inimese tehtud! Selle tegi Jehoova Jumal, kes tahtis uuesti kord lahutada sikud lammastest! Ja hävitada vääritu soo lõplikult!
*
(Sel kohal tuleks hüüda kolm korda “ajee!”, mõtleb Kevin ja proovib, kuidas välja tuleb.)
*
Siis kirjutab Kevin veel vaid kavapunkte, mida rääkida. Et need, kes läksid järsku ära Olevistesse, on neetud. Ja need, kes läksid katoliku kirikusse, on eriti ära neetud. Ja endine kogudusevanem Juhan, kes läks luteri kirikusse tagasi, on kolossaalselt neetud! Ja kümnise mittemaksjad põletatakse kohe taevast langeva vedela tõrva poolt ära!
*
(ja sel kohal helistab Kevin hüsteeriliselt oma naisele ja küsib, kas Miami või New Yorgi odavpiletid on ometi võetud.)
*
Pange siis end valmis, kui Kevinit usute. Ajee, kah.