Teateid reklaamimaailmast: noorte saladus

Ta ohkab sügavalt, vallandab joodikkirjanikust copywriteri ja eksmaalikunstnikust AD, asendab need konkurendilt ülevõetud noorte tegijatega ja lisab firma struktuuri ühe, otse talle alluva ametikoha. Ta ei oska sellele nime leida, ta kirjutab koosolekutoa pabertahvlile suurte tähtedega NOOR. Noor on 19 aastat vana ja teab, et hiljemalt 21selt tuleb koht vabastada. Noore kohus on vahendada tegelikkust oma 20ndates, 30ndates ja 40ndates kolleegidele. Nii uut materiaalset tegelikkust kui ka selle tegelikkuse keelt, sümboleid ja ideid. Ta ei saa lahti tundest, et noortel on mingi saladus, mille teadmine aitaks teda kui inimest; ja tema kogenud müügimehehing ütleb, et see saladus maksab raha.

Kohtumisi staaridega

1. Soome disaininäituse avamisel haaras mu käest järsku tuntud soome disainiklassik Ristomatti R. Ta tänas mind soome keeles maeiteamille eest. Ehmusin koledasti, püüdsin talle inglise keeles seletada, et ma ei saa soome keelest aru, vabandust, vabandust. R. lülitus inglise keelele ja küsis, kas ma siis ei istunud tema kõrval konverentsi presiidiumis. Et kas me ei debateerinud disaini seisust Eestis ja Soomes? Ei, ütlesin mina. R. lahkus hämmelduses.
Alles hiljem jooksid otsad kokku. Miskipärast arvas soomlane, et ma olen vormidisainiprofessor Martin P. Jumal küll.

2. Nägin unes,et istun teatri No97 esietendusel; ja et see on kole igav. Lubatud pedofiilse/muinasjutulise põnevusloo asemel nägin mingit igavat deklamatsiooni. Õnneks lülitus unenägu mingile muule kanalile, teist vaatust ma igatahes ei näinud.
Päev hiljem nägin toidupoes etenduse lavastajat Tiit O.-d ja tunnistasin talle üles, mis ma unes nägin. Pole hullu, ütles Tiit, meil on veel nädal aega proove teha, me arvestame sinu kriitikaga.

Xpress 2 feat. Kurt Wagner "Give It" (Skint)

Country, Lambchop, vana disko, uuem tehno (loe: house.-Toim), Pink Floyd, Lou Reed ja kõige tähtsamana gospel. Ja kõik korraga ja vaheldumisi. Arusaamatult vaimustav.
Ärge küsige, kust seda plaadina saada, sest seda ei ole veel saada. Kuulake BBC 1 Blue Roomi...

Jan Kaus vs Professor

http://www.postimees.ee/160405/esileht/kultuur/163038.php
Hakkan Kirjanike Liidu esimehest üha paremini arvama. Professori hüsteerilised üleskutsed, et loovisikute liidud võtaks seisukohti moraalse õhustiku suhtes on nii sügavalt kinni mingis laulva rev. aegses kinnismaailmas. Samas võib selle mõistmine asja veel hullemaks ajada. Omaette traagika.

Professor jälle...

Laupäevane Postimees jõudis alles täna minuni. Rein Veidemann, minu lemmik-postmodernistkirjanik ja lemmik-semiootik, aga ka lemmik-kirjandusteadlane, kui hiilgava, madala valulävega poliitikakolumnisti karjääri mitte nimetada, on jälle vormis. Ta kirjutab ühest lehe netiversioonis nimeta akadeemilisest kunstiajakirjast (paberil on pilt kaanest küll) ja jõuab tutvustuse lõpus sellise arhitektuuriajaloolise uudismõtteni:
Mart Kalmu kirjutis Rakvere triibulistest majadest on lähedal ahhaa-elamusele: Stalini surma järgne uuseestiaegsuse laine ehituskunstis kinnitab eestlaste mälus visalt edasi elanud arbujalikkust ja pallaslikkust.
Olgu, ma saan aru, mis ta öelda tahab, aga see on ju ikkagi huugamine? Arbujalik ja pallaslik arhitektuur?! Mida ütleks Mart Kalm, kui üliõpilane siukse jutuga eksamile tuleks?
Imelik, et mõnes kohas (mis sealjuures ei ole blog. -Toim.) võib mõni mees ükskõik, mida lobiseda...

Ületunnitöö

Palmaru läheb kultuuriministriks.
Karujutt läheb ümberkirjutamisele.

Oot, kas P polnud mitte see tegelane, kes lõpetab oma sõnavõtud mõttega, et "muide, Eesti ajakirjandus on tasakaalust väljas!"?

Sinustki võib saada minister. Teatavas eas, hea soengu puhul...

Mis võiks olla ministrivaliku järgmine madalpunkt? Ma arvan, et praegu on raske mõelda välja midagi enamat Keskerakonna kultuuriministrikandidaadist. Nostalgia abil poliitikasse kanditud eks-teletäht mõjub piinlikult küll. Mitte, et ta iseenesest rumal inimene oleks, aga ma eelistan eelkäijaid, näiteks teatrikriitikut, mis sest, et tema ajal olla viskijoomine ministeeriumis alanud juba hommikul. Ka tekstiilikunstnik, kes ei osanud märgata, et tema alluvuses töötab ohtlik mänguhull ja põhiliselt sporditeemaga tegelenud parteibürokraat on palju sümpaatsemad. Aga jah, tegelikult on Enn Eesmaa värbamine keskpartei üldises töös ja võitluses edusamm, veel mõne aasta eest olid potentsiaalsed ministrid keegi kuulus jalgrattur ja keegi õllesummerikorraldaja.
Kas me ei saaks järgmistel valmistel läbi topisteta, näitlejate, mälumängujuhtide ja mõnest meediakanalist "alatult" vallandatud tähekesteta? Jutt ei ole ammugi ainult Keskerakonnast, kuigi piinlikkust on nad kahtlemata kõige rohkem tekitanud. Kõik parteid on püüdnud häälepüüdjaid püsti panna. Ma ei ütle, et meediast tuntud staar ei võiks kandideerida, aga ärge nüüd öelge, et nende hordid parteiuste taga kaabiks. Huvi on ikka vastupidine. Äkki vääriks üks "TVst tuntute"-vastane kampaania korraldamist?

/jätkub neljapäeval/

Pärt on rohkem kui rock'n'roll,

aga mitte selles tavalises "klassikalist" muusikat mingil põhjusel ülimuslikumaks pidavas mõttes;
kuulasin klassikaraadiost tema kontserdi ülekannet. Kuidas kirjeldada seda powerit, mis on kasvõi tshellokontserdis "Pro et contra", või siis "Credo" kontrastides ja massiivsuses...
või ka üsna uue "LamenTate" suurejoonelisuses?
See on rock'n'roll, sorry.

Neljapäeval läheb see lugu edasi...

Huvitav arhitektuuriuudis: Rahvusooper tahab ehitada Tammsaare parki parkimismaja, kust teatrikülastajad saaksid tänavale astumata otse ooperisse sammuda. Milline hoolitsus kultuurihuvide eest!

Ma ei arutle praegu selle üle, kuidas parkimismaja parki sümbolhoonest teatri kõrvale sobib, kahtlemata ei sobi, tõenäolikult on tagajärjeks linnaehituslik jama.

Huvitavam küsimus on hoopis see, kuivõrd on ikkagi ooperiteater rahvuskultuuri üks kõrgemaid ilminguid. Kas on? Kas see püramiidi moodi kultuurimudel töötab veel? Mis on ülejäänud institutsioonid, mis kultuuri küpsust näitavad? Teaduste akadeemia? Entsüklopeedia? Või mis on rahvusooperi ülesanne? Klassika esitamine üksinda ei saa seda ju olla. Eesti ooperi esitamine? Maailmas on põhimõtteliselt kaks teatrit, kes sellega tegelevad, nii et kindlasti.

Uute ooperite tellimine? Ka kindlasti. Muide, mitu korda mängiti möödunud hooajal Timo Steineri ja Rene Eespere lühiooperitest koosnevat õhtut? Minu teada kaks. Ei olnud just rahvavaenulikud ooperid, esimene suisa Kivirähu libretole kirjutatud.

Parkimismaja tähtsustamine tekitab ikkagi tunde, et ooper ongi nüüd midagi "lõõgastust" vajavale edukale publikule. Midagi ärilist, läikivat ja loominguliselt poolsurnut. Midagi, mida mõõdetakse samas skaalas, nagu muusikaliprojekte või komöödiatuure. Kus on noor publik, kui päris lapsed välja arvata? Kus on ikkagi nüüdis- ja vastupidi, varasemad ooperid? Miks tegelevad nendega Nargen Opera, Filharmoonia kammerkoor ja Von Krahl, aga mitte Rahvusooper? Kahtlustan ikkagi müügi diktaati...

Ilus ilm, aga mida mul veel öelda on?

Ma ei kirjelda üldjuhul siin seda, mida ma söön; ma ei kirjelda oma tegelikku elu; ma ei kirjelda seda, kui ilusad on krookused poolmahajäetud suvilakrundil, kuhu sa korraks satud.
Küsimus on selles, mis on oluline ja mis mitte.
Päike paistab akendest sisse ja mulle tundub ka järgmise karujutu teema mingi jamana: miks ma peaksin kottima ooperiteatrit, kus ma ei käi? Aga samas, kes seal käivad? Mis on ooperiteatri mõte?
Jon Hasselli Maarifa Street (www.maarifastreet.com) on igatahes selle aasta seni üks tipp-plaate.